Olen korraga kohkunud ja rõõmus, kallid sõbrad. Imetlen kauni daami kangelaslikkust ja esitan endiselt endale küsimuse – miks?
Suurepärane ja kohutav artiklite soovitamise algoritm viskas mulle väljaande "Lisasin uusaasta menüüsse 10 sooja rooga, et igale külalisele meeldida"
Mind hämmastab armsa naise anne, tõhusus, töökus ja pühendumus – ja kirjutan ilma igasuguse pahatahtlikkuseta.
Ja ma ei saa aru ainult ühest - kuidas ta tähistab end pärast kümne kuuma roa valmistamist, et igale külalisele meeldida?
Peale sellist maratoni sirutasin end voodis kummuli kõhuga ja tõmblesin piinades jalgu-käsi, sumisesin pärast täispäeva tööd. Ainult väljastpoolt vaadates tundub, et toiduvalmistamine on lihtne ja vaevatu ülesanne.
Aga kümme sooja rooga (ja koostise jaoks on vaja ka salateid-suupisteid) on... See on nagu täisväärtuslik vahetus masina juures tehases. See on mul terve päeva jalgadel. Ja sa mitte ainult ei ole jalul, vaid lendad nagu luud mööda kööki, et olla õigel ajal, mitte ainult süüa teha, vaid ka pesed/korrastad pidevalt (muidu pole kohta süüa teha), jälgi, et miski ei pääseks/ei jookseks põlenud...
Pagan põrgu.
Teoreetiliselt on võimalik juhtumisse kaasata abilisi – perekonda. Kuid teate, see õnnestub harva (väga kannatlikud inimesed) ja enamikul juhtudel see lõpeb kokad aetakse häbiga köögist välja, neile lendab rätik järele (noh, mitte kastrul) ja uks löögid.
Ja peakoka (või koka) süüdistamine agressiivsuses on vääritu. Toidu valmistamine, eriti sellistes kogustes kodus, pole mitte ainult füüsiline väsimus, vaid ka üllas vaev.
Ja külalised on loomulikult rahul. Ja koju – ka.
See on lihtsalt... Mis naudingut siis puhkusest saab see, kes küpsetas? Kiidud ja komplimendid “oi kui maitsev”, “oi, milline laud” - pole paha, jah... Aga kui ma näost siniseks peast välja sain, siis päris kõike need ei kompenseerinud. ...
Samas pead ka ennast (peremeest) haletsema.
Mis sa arvad, ah?